Rahata ja hääletades Venemaal, III osa: Kiiruseületaja vabandus miilitsale - kaks külmetavat Eesti hääletajat tuleb öömajale viia!

Rahata ja hääletades Venemaal, III osa: Kiiruseületaja vabandus miilitsale - kaks külmetavat Eesti hääletajat tuleb öömajale viia!

7. päev: Miilits ei tee kiiruse ületajale trahvi, kui kuuleb, et too kiirustab kahte külmunud eestlasest hääletajat enne pimedat sihtkohta viima!

Skipile õhtuks jäetud ülesanded, mille täitmise tulemusena oleksime pidanud hommikul kell 7 stardivalmis olema, on muidugi tegemata.

Saame lõpuks natuke enne 12 päeval liikuma. Käime läbi oma lemmik keskusest, ostame kaasa süüa ja uued ketsid pikkadeks jalutuskäikudeks.
Enne teele asumist istume veel korraks maha. Tegelikult on Skipi sünnipäev. Viin sünnipäeva lapsele kingituseks kohaliku õlle ja tema võõrustab ainsat külalist Kinder šokolaadiga. Pidu on vahva, aga seda kipuvad kimbutama tumedad pilved ja esimesed vihmapiisad. Saame esimese auto peale, mis viib meid 10 km edasi ja täpselt nii ka järgmine.
Käib võidusõit vihmaga, milles jääme kaotajaks siiski meie.
Meid võtab peale vanem paar. Uurivad, kust tuleme ja kuhu edasi. Väidavad, et on ka ise nõukaajal Eesti käinud ja meenutavad, et neile see reis väga meeldis. Kuigi nemad teavad, kus Eesti asub, siis paljud venemaalased seda tegelikult ei tea ning Eesti, Läti ja Leedu on kõik kuidagi puntras ja sassis.
Järg jõuab inglise keelt nirult rääkiva Land Roveri mehe kätte. Tüüp on tore ja keeleoskuse puudumisele vaatamata jutukas. Mõne hetke pärast peatab meid taas miilits. Juht ületas kiirust 32 km/h. Arvan, et läheb kaua, aga ei! Tüüp räägib miilitsale loo, et tal kaks külmund hääletajat Eestist taga istumas ja vaja nad edasi viia enne pimedat. Miilits avab tagumise ukse, et mehe lugu kontrollida. Olles saanud kinnituse ja lubaduse juhilt enam mitte kiirust ületada, laseb ta meid minema. Ei ole nii, et kõik käib mustalt või riigikassat täites. Siin suudetakse erinevalt meie õigussüsteemist üles näidata ka inimlikku külge. Venemaal on ka täiesti tavaline, et miilits küsib sult tänaval suitsu või tuld ja vastupidi. Erinevalt lugudest, mida olen Eestis Venemaa kohta kuulnud, on pilt palju parem.

Edasi kulgeb tee kaubikuga juba Uraali mäestikus. Pikad metsateed ja lumised mäetipud. Selle autoga meie teekond ka mägedes lõpeb . Koha nimi on Šarlaš. See on reka-meeste keskus mägedes ja ega muud siin väga ümber ei asugi. Tiksume juba tunde, aga peale siin ei võeta. Kell on saanud 23.00 ja väljas on kottpime. Kuna väljas on külm ja vihm on meiega oma töö teinud, otsustame minna kohvikusse sooja hankima. Kohe astub meie juurde üks noormees. Pakuks, et nii 19-20 aastat vana. Lubab meil kohvikus istuda, aga tuletab meelde, et võiksime midagi osta. Ostame teed. Ja sedagi kordamööda, et saaks kauem ja odavamalt istuda. Poiss ise tegeleb motokrossiga ja on pärit Sevastopolist Ukrainas. Kuigi ise seal elanud ja kasvanud, siis ta seda Ukraina alaks ei tunnistanud ja häiris teda ka see, et mina Sevastoopolit nii nimetasin.
Tema teeb ka meile selgeks, et Uraali mäestikus ei ole hea pimedas hääletada, kuna siin on palju karusi ja hunte. Teeääred pidavat neid täis olema - loomad käivad seal rekameestest maha jäänud toitu noolimas.

8. päev: Mis juhtub, kui mainida Türgit või Ukrainat

Märkamatult ongi kätte jõudnud uus päev. Kohviku aknast kiigates paistab ainult pimedus ja vaikus. Tundub, et varju otsimine oli kõige õigem otsus, mille teha sai. Magada tahaks, aga terve söökla on täis näljaseid, elu kihab ja üks magav rändur raiskaks vaid ruumi. Kell on saamas kaks öösel ja vihma käes sisse haagitud külma ei taha kuidagi välja ajada ka soe tee. Lõpuks on söökla jäänud vaikseks ja toetan ka ennast seina najale tukastama. Nelja paiku öösel leian tee ühes nurgas seisvale tugitoolile. See tundub vähemalt sama mugav ja tähtis, kui kodus olles soe voodi. Natuke enne kuute aetakse üles, kuna rahvas on taas liikuma hakanud.

06.30 lähme välja hääletama tagasi. Pool tundi hiljem otsustame minna teise kohvikusse tagasi sooja, kuna liiklus on pea null ja väljas on külm. Skip ei lase millegil ennast häirida ja jääb üsnagi ruttu unne. Vajutan käed tugevalt ümber teetassi, et sealt kogu soojus ikka endasse haarata. Poolteist tundi hiljem asume uuesti liikuma. Kuna keegi peale ei võta otsustame jala minema hakata. Lõpuks peatub esimene auto.
Kaks noormees viivad meid Tšeljabinski linna piirile. Seltskond on lahe. Skipil on elu lihtne. Andke ainult koht, kus istuda, ja kohe on ka uni. Aga sellega magab maha ka meie võõrustajate lahkuse. Tänane esimene amps – pirukad – on super!
Tüübid väidavad, et neile meeldib reisida aga pole Venemaalt välja saanud. Arvestades Venemaa suurust on see täiesti arusaadav.
Eesti vastu pole seni kellegil midagi halba olnud. Ka need tüübid uurivad meie senistevreiside kohta, et kus ja mis. Kiidavad kõiki kohti, mida mainin. Aga kui mainin Türgit, tekib vaikus ja pärast vaikust leiavad nad kiirelt uue teema.

Nähes eemal raudteejaama, tekib mul mõte, et võiks proovida kaubarongi peale pääseda. Skip selle ideega väga innukalt kaasa ei tule ja sinna see esialgu jääb.
Pärast pikka arutelu jääme linna paikseks. Hostel asub üsna lähedal kohale, kus auto meid maha pani. Hinnaks viis eurot. Hostel on suur. Meie toas on 16 inimest ja voodid reastatud täpselt nagu laatsaretis. Istun söögilaua lähedal ja pean sõbraga Skype-kõnet. Räägime palju reisimisest ja kohtadest, mis meeldivad. Paratamtult käivad läbi sõnad Ukraina ja Türgi. Kui muidu sõbralikud ja omaette istuvad kohalikud minust välja ei tee, siis neid sõnu kuuldes on jõllitavad mind kõik justkui kokkulepitult. Tšeljabinskis elab umbes 1,2 miljonit inimest. 2013. aasta 15. veebruari hommikul lendas üle Uurali mägede meteoriit, mille tükid kukkusid Tšeljabinski ümbrusse. Väidetavalt sai vigastusi üle 900 inimese. Kashastani piir jääb siit vaid 135 kilomeetri kaugusele.
Kui aga hindadest rääkida, siis kõik läheb järjest odavamaks. Ilmselt samas tempos langevad ka palgad. Aga näitkes väljas lõuna võtta maksab keskmiselt 2,5 -3,5 eurot. Burger või kebab tänaval maksab keskmiselt 1,5 eurot ja kohvi saab ühe euroga.

  Rahata Venemaal, II osa: Punane Lada, 190 km tunnis, roolis   tukkuv Igor ja esimene kohtumine miilitsaga!

Teekond Venemaal toob kõiksugu segaseid kohtumisi.

Hääletades võib kõike ette tulla, näiteks ka seda, et Nižni Novgorodi asemel kogemata Kazanisse juhtute, mis teineteisest umbes 400 kilomeetri kaugusel asuvad.

3. päev: Juba on näost suur hurraa! kadunud

Kell 06.00 telefonide karjutud äratused olid kuuldavad kõigile teistele, aga mitte meile. Kella seitsmeks plaanitud väljasõit saab seega alguse mõned tunnid hiljem. Plaan on lihtne. Metrooga linna serva ja seal hakkame hääletama. Idee kohaselt võiks me hiljemalt kell 17 420 km eemal asuvasse Nižni Novgorodi. Seal peaks meile kesklinna vastu tulema kohalik noormees Maxim kelle vanemate korteris me peaks saama öö veeta.

Tegelikkus – üllatus,üllatus – Venemaal erineb ideedest kõvasti. Linnaserva jõudes tabab meid esimene üllatus. Kogu maantee on üle kaevatud ka käivad ulatuslikud tööd. Ees ootab tunde jalutamist. Tegemist pole pelgalt jalutuskäiguga tänaval – see on maastik, mis koosneb mülgastest. Vahepeal õnnestub saade kahe autoga edasi kokku umbes 50 km. Vahepeal tuleb veel mu reisikaaslasel Tauri ühel, kes edaspidi esineb hüüdnime Skip all, tegeleda asjade hülgamisega. Kaasas liiga palju. Tegelikult kõrvalt on hea vaadata, sest tüübi on kaasas Kroonikast kuni Õhtulehe märtsi numbriteni iga leht. Nii igaks juhuks. Vahepeal õnnestub Skipil oma viipekeelega eemale peletada ka üks masin, mis oleks meid võinud viia edasi.

Kerge eine tee ääres.

Kella kümneks õhtul oleme jõudnud Moskvast kõigest 90 kilomeetri kaugusele. Ehk umbes 40 km kõndimist. Talveriided sai maha jäetud ja see annab tunda. Külm tuul ja paari kraadine miinus teeb kehaga oma töö. Skipi näost on igatahes see suur hurraa kadunud. Kuigi ise olin sellise käiguga arvestanud siis ei oodanud, et see nii ruttu juhtub. Plaan Nižni Novgorodi kohalikega on igatahes selleks õhtuks luhtas. 22.10 peatub järsu pidurdamisega punane Lada. Sees istub nooremapoolne Igor. Algul selgub , et saame edasi 100 km eemal asuvasse linna, natukese aja möödudes aga on selge, et saamegi Nižni Novgorodi!

4. päev: Ilusate naiste puudujääk saab lahendatud

Sõit Igori ja punase Ladaga jätkub. Umbes poole ühe paiku peatab Igor auto, et teha väike uinak. See punane Lada on meie buss, elupäästja ja samas ka kodu. Meie väikesele rahakotile teeb see ainult head.

Uinak tehtud, asub Igor teele – ja juba mõne hetke pärast jääb ta rooli taha magama. Õnneks midagi ei juhtu ja ta teeb uuesti peatuse, et võtta unele lisa. Mulle sobib, sest võõras autos magada samal ajal, kui keegi sõidab, on väga nõme.
Skip ei lase elementaarsel viisakusel ennast segada ja magab nagu kodus. Peale teist uinakut ehk natuke enne nelja hommikul asume teele.
Vaevalt oleme teele saanud, kui meid peatab miilits. Meie dokumendid sobivad, aga Igor on neil jalus. Igoril lubatakse oma Ladas küll istuda, aga edasi sõit pole lubatud. Valitseb teadmatus. Igor kinniab, et asi on ok. Üle tunni ootamist ja meid lastakse minema!
Mis see põhjus lõpuks oli, ei tea.
Igor korjab kordamööda veel kaks hääletajat teelt peale. Kuna graafik on nihkes, siis juht kiirusega tagasi ei hoia ja kasvatab seda vahepeal 190 kilomeetrini tunnis.
Endiselt olen üllatunud teede hea olukorra üle

Üllatus, üllatus - juba ongi Kazan!

Selgub ka, et meie teekond lõpeb hoopis Kazanis. Kogu tee pikkuseks sinna Moskvast kõvasti üle 800 kilomeetri.
Kuigi enamus aja sajab vihma, siis Kazani lähedale jõudes ilm paraneb. Natuke enne kella ühte päeval oleme Kazani sissesõidul ja meie teed Igoriga lähevad lahku.
Linna on umbes 20 km ja meie juhiks saab teelt korjatud nii umbes 16 aastane noormees. Kuna kõik akud ja netiühendus on alguses null, leiame elupaiga selleks ööks alles natuke enne kuute õhtul. Esimene valitud hostel, mille Skip booking.com järgi valis ja mis pidanuks asuma kesklinnas, asub täielikus gettos. Põhimõtteliselt oli võimalik rentida mõne euro eest pinda vedrudel ja vaadet ei kuskile.
Lõpuks siiski leidsime uue koha ja õhtu saabudes olid ka hinnad langenud.
Hostel nimega Navigator asub üsnagi kesklinnas. Hind inimese kohata jagatud kümne inimese toas on kaks eurot näkku.

Ja toas oleme siiski ainult meie. Ilmselt on põhjuseks see, et Google Maps näitab hosteli kauguseks kesklinnast 12 km ja ka meie sattusime sinna juhuslikult. Hostel ise üsna puhas ja korralik.
Kazanis on kohalike sõnul umbes 1,3 miljonit inimest, pooled tatarlased, teine pool venelased. Mis aga elukallidust puudutab, siis kaubad on muutunud võrreldes Moskvaga odavamaks. Mitte palju, aga siiski. Kui eelnevalt tegi muret meile ka ilusate inimeste puudujääk Moskvas, siis see mure on Kazani näol unustatud ja kõik on nii nagu peab. Vahepeal sain Eestis teateid üleujutuste kohta Venemaal. Skip sellest veel ei tea, kuna paar kohta peaks ka meie teele sattuma. Kuna meie minekuni sinna on veel aega, ei hakka siin kohe jama külvama. Meie teekond peaks jätkuma kohe hommikul.

5.päev: Lahedad tatarlased ja Kamazi sünnilinn

Kazan tundus alguses selline igav, aga nüüd tagantjärgi, kui nägi ka natuke koledamat poolt, on asi täitsa põnev. Plaan on jõuda linna nimega Ufa. Nii umbes 1,1 miljonit inimest. Väike Eesti. Seal on ka juba teine ajavöönd ehk +2 tundi.
Esimese kahe tunni jooksul saame kahe auto peale ja kokku edasi ehk nii umbes 30 km kõigest. Natuke peale keskpäeva peatub Renault. Sees kolm naisterahvast. Roolis tütar, minu kõrval keskel juhi ema ja kolmas lihtsalt sõbranna. Teekond nendega kulgeb ca 300 km ja jõuame välja linna nimega Naberežnõje Tšelnõ.

Selle linna au ja uhkus ja edu lugu hoiab üleval Kamaz. Ilmselt meie vanem generatsioon teab seda automarki väga hästi. Linnas on umbes 510 000 elanikku ja enamus tatarlasted. Teepeal söödetakse meile sisse pelmeene ja joodetakse magu teed täis. Tegemist jällegi tatarlastega. Pean tunnistama , et väga lahe seltskond. Kingime pererahvale oma eelmiselt reisilt Marokost toodud ja selleks puhuks kaasas olevat argaaniaõli ja kõik kulgeb hästi!

Linna jõudes on kell umbes 17.00. Üsna ruttu tehakse meile selgeks, et edasiliikumiseks on kell palju ja meile seatakse valmis tagasihoidlik - aga sõbralik - tuba. Tekid padjad maha ja pesa missugune! Pool tundi hiljem on laual supp ja mitmed erinevad koogid eesotsas tatarlaste traditsioonilise koogiga (Nime suutsin kahjuks unustada, maitse aga püsib meeles). Peamiselt koosneb see riisist ja rosinatest. Peale kooki jõuab kätte teeaeg ja perenaine sirutab käed kapi kõrgemale riiulile, et otsida välja karp oma uhkeima serviisiga. Muide, nii meie autojuht, kui ka tema ema on elupõlised kraanajuhid. Mitte nende väikesed vaid ikka suured mida näeb vahest ka Tallinnas mõne uue kõrghoone ehitamisel paneele tõstmas. Meie söögiga liituvad veel 3aastane ja 8aastane peretütar. Perenaine ja peremees peavad ise kuskile minema ja meiega jääb perepoeg, kes teeb meile ümbruskonnas paaritunnise jalutuskäigu. Majast endas laiub vaade otse Kama jõele mille ees pikk promenaad kõige vajalikuga, et nautida ilusat suve, kui see ükskord saabub. Korter ise on viietoaline ja liseks juba kohatud seltskonnale elab seal ka vana-vanaema. Linnatiirult tagasi jõudes on jälle laud kaetud. Kui on, tuleb jagada ja lahkusega siin tagasi ei hoita. Julgen väita, et Eestis seda just sageli ei juhtu. Perenaine näitab kõigile meie paberile kribatud plaani läbi Venemaa sõita ja kõik arvavad, et oleme hullud - aga kiidavad ainult takka!

Kuhu homme? Kas Ufa, Jekaterinburg või hoopis Tšeljabinsk? Muidugi jääb võimalus, et tuleb taas mõni selline koht, mida veel ei tea. Ilmselt see otsus jääbki hommikut ootama!

6.päev: Paldiski sõpruslinn Ufa

Toas, kus me magasime, on parasjagu remont ja öösel on uks sulgunud. Loomulikult on selle ukse ainuke link teisel pool. Seega algas hommik kruvikeerajaga uksel nokitsedes ja MacGyveri tunnusmeloodiat ümisedes. Noorperenaine on enne meid juba lahkunud. Hommikuks on lauale sätitud koogid ja tee piimaga. Joon seda muide esimest korda elus, oleks ka ebaviisakas see järgi jätta. Ilmub lagedale Saša ehk Aleksander. Ma pole kindel kas saime õigesti aru, aga enamus lapsi on vist vanema proua lapsendatud. Välja arvatud noorperenaine ja kõige pisemad tüdrukud. Saša teeb meile linnas tunnise autotiiru ja viib vaatama Kamaz tehast, seeäjrel viskab meid linna serva, et teekond võiks jätkuda.

Suur plaan on jõuda Tšeljabinskisse, aga kui see ei peaks kohe õnnestuma, käib Ufa kah. Saame suhteliselt ruttu ühele autole.
Roolis on üsna vana mees ja ma pole kindel, kas ta ise saab üldse aru, kuhu läheb. Rääkimata sellest, kuhu meie läheme.
Järgmise kaubikuga saame aha Ufa linna välja. Kokku umbes 330 km. Me ei suuda jõuda üksmeelele, kas minna edasi või teha linnas peatus. Ootamatult on aeg liikunud kaks tundi edasi ja võtame otsuse paikseks jääda.
Üks viiest Ufa sõpruslinnast on muideks Paldiski. Teel siia ilmusid silmapiirile ka esimesed väiksemad nafta puurtornid. Saša väitis, et neist tuleb peamiselt küll solk. “ Aga Venemaale see sobib,"lisas ta muiates. Olles päev otsa söömata jõuame lõpuks kaubandusekeskusesse. Toit on väga odav. Kotti mahuvad nii vene kompvekid, halvaa, erinevad kuklid, lihapallid, juust, isegi Buratino limonaad välja. Pooleliitrine pudel maksis meie rahas 0,10 senti, kuidas saaks selle raha eest Buratiinost loobuda!? Kokku läks meie kaup maksma umbes 3,2 eurot. Arvutasime, et Eestis oleks meie kaup maksnud umbes 15 eurot.
Kauem piinelda ei taha ja mõnusad võileivad valmivad kohe ostukeskuse ees pinkidel.
Esimene amps on lihtsalt taevalik! Päeva parim hetk.
Siiski kripeldab, sest liikusime nii vähe edasi.

                        .                       

300 euroga läbi kogu Venemaa, I osa: uued tutvused ja säästuelu Kremli külje all

Eelmise õhtu napse peas veel vimmeldamas viskan kuuma Maroko päikese all naljaviluks välja oma järgmise reisiplaani. Oleks ju äge minna mööda maad läbi Venemaa suure Hiina endani. Järgneb pikk naer.
Kaks kuud hiljem pajatan oma esimesena Annikale, kes ise tol hetkel Austraalias resideerub. Arvab, et olen kõige segasem vend, aga kiidab reisi heaks ja sellest mulle piisab.
Ma kahtlen, kas mu reis kulgeb nagu neil kahel kangel härral teleekraanil – eelarve on kõigest 300 eurot.

1- 2. päev: 16 tundi bussis, Kreml ja mitte nii ilusad naised, kui räägitakse

Plaan Hiina jõuda on katki, sest viisadega ei läinud hästi. Seljakotirändurid pole lihtsalt sinna teretulnud. Uus plaan on jõuda kas Jaapanisse või kes teab kuhu. Ongi põnevam. Kokku peaks kestma reis kuid.
Asjade pakkimine ja garderoobi valimine polegi nii lihtne.
Seekordne reis erineb teistest natuke ka selle poolest, et mul kaasas algaja seikleja, ka nimega Tauri. Kas ikka on? Enne, kui teda bussijaamas näen, ei saa selleski kindel olla. Annikaga viimased targad jutud ajatud külastan veelkorra ka Sandrat, et lasta ennast väikese einega kostitada. Enne bussile minekut haaran poest mõned kommid, šokolaadi ja paar pakki kiirsuppi, mõne pudeli Vana Tallinnat ja pirukad. Ka Tauri on lõpuks kohal.
Kas peaks põdema või kartma - ei tea. Lihtsalt tundetu on olla.
00.05 jõuame Luhamaale, kus ootab meid ees Lätist tulnud buss. Algus on hea, sest buss on luksuslik. Antakse tekid ja padjad isegi. Ainuke nõme asi on see, et ühtegi peatust ei tehta ja tualeti külastamine on minu pikkusega inimesele tehtud meeletult keerukaks. Piiriületus kulgeb hoolimatta kuulujuttudest mõnusalt. 00.55 oleme juba tagasi pikal teel Moskva suunas.

Mida lähemale Moskvale, seda halvem tundub minu riiete valik. Maha sajab lumi ja kraadid väljas võtavad suuna miinusesse. Samal ajal, kui teine Tauri rahulikult lõõska laseb, istun mina murelikult aknast välja passides.
Täpselt 12:00 päeval oleme Moskvas. Lumi on asendunud külma tuule ja vihmaga. Mõnus vastuvõtt tõesti. Oleme otsustanud, et võtame suuna kesklinna poole, mis jääb bussijaamast 24 km kaugusele ja otsime selleks õhtuks öömaja. Kuna meie eelarve on väike ja sel päeval mingi põhjusel metrooga otse Kremli kanti ei saa, siis valime säästuväljapääsu: otsustame alustada jalgsimatka. Vahepeal õnnestub bussiga mõned kilomeetrid jänest sõita, aga jääb veel 20 km Moskva teid ja 6,5 tundi jalutamist. Teistele ei soovita.
Hostel asub Kremli müürist umbes kilomeetri kaugusel. Võiks öelda, et üsnagi loomingulise väljanägemisega koht. Red Kremlin Hostelis maksab öö 325 rubla ehk umbes 4,3 eurot. Eesti maksavad samas mastis hostelid kuni 30 eurot, mis on ajuvaba. Ega hosteli välimus tegelikult ei huvita ka. Jalad tulitavad all ja õlad on kompsu tassimisest valusad. Inimesi on palju ja teenindus meeldib. Meie kasutuses on hosteli kõige odavam tuba ehk 16 inimese jagatud tuba. Kõik on õnneks puhas ja kui viite tärni taga ei aja ongi sellistest asjadest savi. Õhtu kulgeb edasi vaikses ja sumisevas tempos nagu Venemaale kohale. Laual leiavad koha vorstivõileivad ja pudel seda kõikse paremat.

Hommikuks on kiirnuudlitest supp - kui uskuda pakendit, siis kanaga. Siiski on unustanud tootjad mainida, et kui sealt pakist suppi tahta on lisaks kuumale veele vaja ka elavat kujutlusvõimet. Saan aru, miks ma seda jama kunagi varem söönud pole. Edasi kulgeb päev mõõda Moskvat kõmpides peamiselt Kremli rajoonis. Tauril õnnestub langeda pildistades ka ühe tuvimehe ohviriks. Seekord siis tuvimehe saagiks 4 eurot ja kasutatud kõrvaklapid. Kõib läheb kaubaks.

Hommikusöögi ajal liitub meiega paar kohalikku meie vanuses noormeest. Vennad, selgub hiljem. Nagu ka see, et nad polegi päris kohalikud, no vähemalt mitte eestlaste arvates. Moskva inimese jaoks muidugi on - nimelt on nad pärit Ukraina okupeeritud aladelt Donetskist. Jutu käigus jääb mulje, et neid väga see Vene-teema ei häiri, mis tundub meile kahtlane. Ometigi räägivad and, et vanasti oli kaks head linna Ukrainas: Kiev ja Donetsk. Neis raha liikus aga enam ei ole midagi. Ei saa üle ega ümber ka hinnavõrdlusest. Kütus kuni 0.50 senti, kohvi tänaval umbes 0,90 senti, sai umbes 1 euro, suitsud 90 senti, pool liitrit viina keskmiselt 3.2 -4.2 eurot, jogurtijoogid 250ml umbes 50 senti, sulatatud juust ühe euro ringis. Linn ise on puhas ja teed paremas seisus kui Tallinnas. Majad on uhked ja autopark samuti. Kui rikkust on antud või kuskilt võetud, siis selle väljanäitamisega siin ennast tagasi ei hoita. Hoolimata sellest on inimesed sõbralikud.
Kui vene naistest on seni minu kõrvu jutud jõudnud kui sama ilusatest nagu Ukrainas, siis selles asjas ma ei nõustu. Ukraina jääb ikka tugevalt peale. Erinevalt venelastest, keda olen kohanud Narvas või näiteks Jõhvis, on siinsed inimesed väga sõbralikud. Isiklikult Moskva väga muljet ei avalda. Üks asi oli siiski huvitav. Kaubamajades müüakse lahtist jäätist, mille hind jääb umbes 50 sendi kanti ja selle jäätise nimel seisavad inimesed kuni tunni järjekorras. Selle tee võtsime ka meie ette ja peale esimest ampsu oli ka mulle see põhjus selge. Võrratu!

Õhtu võtab ilmselt taas mõnusa sumiseva lõpu. Homme saab ilmselt meie Moskva seiklus läbi ja edasi peaks teekond minema edasi järgmisse suurlinna: 420 km ja Nižni Novgorod. Palju hääletamist ja jalutamist.


Seiklejaid toetab CANON.

Contact Us/ Vòta Meiega ùhendust!!!

Facebook;

https://www.facebook.com/ExtremeTravelingEE/?fref=ts

Extreme Traveling Uü

 https://www.facebook.com/Extreme-Traveling-U%C3%BC-1579786332268736/?fref=ts

Instagram;

@extreme_traveling

 https://www.instagram.com/extreme_traveling/?hl=en

Twitter; 

Extreme Traveling    @ExtremeTravelEE

 seiklejad1gmail.com 

OSA 3! Teekond Ukrainasse - ilusad naised, odav alkohol, sõjapiirkonnad.

Kõrvalepõige Moldovasse, pakub uusi elamusi - ennekõike elamuste otsimisel - ent, tuleb vastu võtta raske otsus siiski koju tagasi pöörduda.

14.-15. päev. Kõrvalepõige Chisinausse (see on Moldovas).

Hommik. Mõned on minu ärkamise ajal juba jõudnud edasi liikuda ja järgijäänutega teeme ühise hommikusöögi. Edasi otsustan korraks Ukrainast välja põigata. Täpsemalt Moldovasse ja selle pealinna Chisinausse. Saan pileti mingisse kohta, mis pidavat olema Chisinau. Sõit kestab neli tundi, tee on jällegi üsna käänuline. Üsna suur osa ajast kulus ka piirikontrollile. See oli tihe ja korralik. Ka teeäärstetes linnades on näha soomukeid ja sõdurite punkreid. Bussijaamas olen natuke turris, sest wifit pole ja GPS on otsustanud töö lõpetada. Lõpuks juhatab mingi härra mind peatuseni ja kirjutab paberile kesklinna busside numbrid. Just ühele neist ka satun ja kõik tundub lõbus. Tegelikult on ka edaspidi lõbus - aga buss ei läinud siiski kesklinna. Pärast 45 minutit sõitu olen jõudnud mäe jalamile. Kesklinna asemel kattub kogu silmapiir viinamarjaistandusega. Viinamarjad mulle meeldivad seega kõik okei. Sõidan sama bussiga tagasi algusesse ja võtan paberil järgmise numbri ja proovin teist korda uuesti. Seekord on number paberil õige. Hostel on hea asukohaga, aga seni kõige s***m . Õhtu nagu ikka - jalutuskäik linnas ja väike drink. Vajun juba varakult unne. Kell kuus hommikul kaob uni iseenesest. Valin välja mõned pargid kirikud ja kohad mida külastada. Pole küll päris minu teema, aga vahest on mõnus kultuurne olla. Ka see riik on üsnagi odav. Muuuseas, mustalt töötavad inimesed teenivad siin 20 senti tunnis.

 16.-17.päev. Ajaloolise oru otsingud ja allaandmine

Otsustan pealinnast lahkuda. Seekord olen leidnud ühe ajaloolise oru nimega Old Orhei. Kuna olen tuvastanud seal ka mingid elamised, tundub hea mõte sinna seigelda ja loota, et keegi pakub ka öömaja. Enne käin läbi turult ja saan telefonile lõpuks uue aku. Bussijaamas saan teada, et täna Orheisse sel päeval bussi ei lähe. Tagasi linnapeale minnes loodan, et saan osta kasutatud ratta, millega ära vändata 60 km. Aga ei leia ühtegi. Isegi uusi pole. Üldse pole ratturitest siin haisugi.
Lõpuks saan marsa peale, mis peaks mind edasi viima 14 kilomeetrit. Päev on palav ja hääletamine ei võta mitte kuidagi vedu. Jalad löövad all tuld.
Otsustan teelt kõrvale pöörata, et vahetada uus särk vanema kantud vastu, kuna tee on raske ja keha higistab. Just siis, kui olen saanud kompsu lahti pakkida ja särgi seljast võtta kuulen seljataga urinat. Kaks suurt koera on minu poole jooksmas. Löön vedelaks ja panen asjad ripakil jooksu. Uhhhhh! Õnneks üle suure tee nad ei järgne. Järgmised tund aega jalutan ülesmäge kuuma päikese käes ja avastan, et tänu koertele olen oma joogi kaotanud.
Piinarikas aga Orhei vajab nägemist. Lõpuks terendab eemal Lukoili tankla. Joogi ja snäkivarud saavad ruttu taastatud. Lõpuks saan autole, mis viib mind külla nimega Old Orhei. Vaikselt läheb hämaraks. Aga kauaoodatud orgu pole kusagil. Oleks nagu teinud vale pöörde, on ainult mets ja eemal mäed. Veekogu mis oli mu kaardile märgitud, oli ainult sissekasvanud tiik, mitte Old Orhei. Kuna kell pole veel palju, jalutan mõned tunnid tühjuses ringi, lootuses leida oma org. Väljas on täiesti must ja vanamees seal üleval ähvardab vihmaga. Kuna akud on lõppemas, otsustan võtta suuna suurele teele tagasi ja seal edasi Siroco poole. See on piirilinn enne tagasiminekut Ukrainasse. Valisin selle tee, kuna see oli uus ja eeldasin, et seda kasutatakse rohkem. Pea 1,5 tundi hiljem saan aru, et eksisin ja võtan suuna teele, mis on küll lagunenud, aga kus on natuke suurem liiklus.
Kell on 22.00. Saan asukohta vahetades umbes 10 minutiga peake. Kolm minutit peale autole pääsemist tabab asukohta ka äiksetorm. Autojuhi nimi on Andrei. Lisaks on autos veel tema 10aastane poeg, kes õnneks mõistab natuke keelt ja uurib, mis mul vaja. Üsna ruttu võetakse läbi telefoni liinile Andrei naine Monica. Telefon on kõlaril terve meie kahetunnise tee vältel . Monica rääkis väga head inglise keelt ja oli ühtlasi ka teistele tõlgiks. Töötas ta koolis õpetajana. Uuris, kas mul ka abi vaja ja ehk mul huvi, et nad mulle järgmisel päeval linna näitaks. Andrei viib mind otse hotelli ja kaupleb mulle ka hea hinna.
Olen hotelliga nõus, sest jalad täiesti läbi. Võtan hotelli kõrvalt veel paar siidrit ja koogi ning suubun tuppa. Kulgen hommikusse kohaliku siidri ja BBC uudiste najal. Vahelduseks on päris hea olla üksi oma toas. Olen nagu väike laps, magan oma suures voodis peaaegu igas asendis.
Hommikul kaarti sirvides saan teada, oli orust 4,5 km kaugusel. Hotell on selline Džingli hotelli moodi ja läks mulle maksma 22 eurot. Hommikusöögi ajal tuuakse lisaks toidule ka teade Andreilt "Kohtume kell 10.00 fuajees.”.
Ja kohal ongi Andrei koos naise ja kahe lapsega. Viivad mu linna peale. Räägime elust-olust, sööme koos lõunat ja siis nad peavad kahjuks töö tõttu lahkuma. Otsustan, et lahkun - aga kuhu täpselt, ei tea. Natuke on tüdimus peal.

18.-19. päev. Tagasi Ukrainasse. Ja rumal otsus osta pilet Varssavisse

Valin lõpuks bussi, mis viib mind linna nimega Chernvitsi. Ehk siis tagasi Ukrainasse. Kuigi maa ei olnud pikk, sõidab buss pea viis tundi. Kõik külad ja kolkad on läbi vaja käija. Tegelikult mulle see meeldib. Näeb kohalikku elu ja siin on iga küla omaette nähtus. Olles tagasi Ukrainas, olen valikuga väga rahul. Uus linn on mõnus, ilus ja väga puhas. Ka hostel asub otse vanalinnas ja hind on kõigest neli eurot. Hommikul lähen ostan bussi pileti järgmisse linna nimega Lviv. Seekord saan öösõidu. Päev aga kulgeb kirikuid, erinevaid parke ja poode külastades. Ega ei olegi väga midagi lisada. Selline väga ilus linn. Kõik liiga paigas. Koht, kus teha vahepeatus, aga mitte seiklus.

Kolm nädalat saab täis

Hommik algab ühe mõnusa kohviku terrassil kohvi juues. Istun väljas terrassil, rüüpan kohvi, teen selfie ja kriban mõtteid. Kell on alles kuus läbi, aga kõik sagivad. Mõnus. Lugesin ükspäev kusagilt, et noorene ei tohiks väga palju reisida. Nimelt ei pidavat elu selles eas veel paigas olema. Kuna tööl on vahepeal toimunud mingi jama, siis see lugu tuleb meelde ja närib mind. Kuigi algne plaan oli edasi jõuda Türki, vähemalt päris alguses oli selline plaan, siis enam ei teagi, mida teha. 07:05 saan sõnumi vigases inglise keeles naiselt nimega Nastja. Teatab, et saan tema poole ööseks jääda. Super. Jagab mulle juhised kätte ja saame kokku. Nastja elab suures majas korteris. Selline poolteise toa suurune korter. Kohale jõudes on valmis tehtud liha ja keedukartul kastmega. Mõned tunni hiljem läheb Nastja tööle ja naaseb hommikul kell kaheksa - ta töötas haiglas.

Päev kulgeb üsnagi rahulikult. Külastan turgu ja kohalikke kohvikuid. Ülejäänud aeg läheb Skype nahka - püüan aru saada, mis töö juures halvasti on. Hommik algab, kui Nastja koputab õlale ja kutsu sööma. Röstsai, praemuna ja imeliselt valmistatud cafe latte. Ei saa kiitust endale hoida ja selgitan ka Nastjale, et ilma kohvita pole hommikul mõtet. Nastja selgitab, et töötas vahepeal lisaks ka kohvikus, sealt need oskused. Koos me linna ei lähe, kuna ta on öösel jälle tööl. Istume tunde rõdul silmitsedes linna ja rääkides elust ja jällegi poliitikast. Otsustan õhtul edasi sõita.

Jõuan bussijaama umbes 20:30. Väljas üsna jahe juba ja sajab ka vihma ja miskipärast teen väga rumala otsuse osta pileti Varssavisse. Jooksen veel kähku poodi, et odavad suitsud ja viin kaasa osta. Panen klapid pähe, muusika peale, et olla oma maailmas. Kell kaheksa hommikul olen Varssavis. Väljas on kõigest kraad sooja. Miks ma sinna sõitsin!? Kuna on pühapäev, on ka kõik kohad kinni. Jalutan linnas lootes leida koht, kust saaks jope või midagi sooja osta. Lõpuks pääsen ligi New Yorkeile ja ostan jope, mis enamvähem sobib. Kuigi Poola on üks mu lemmikuid riike, otsustan edasi koju sõita. Pealegi see külm on tappev. Edasi kulgeb sõit hommikuni Riiga ja sealt juba Eestisse ja sealt edasi tööle Rootsi.

Uued lood varsti tulekul. Tahad meiega koos seigelda? Vòi abi reisi planeerimisel? Vòta meiega julgelt ùhendust ( contact us).

seiklejad1@gmail.com

instagram: extreme_traveling ( Travellers From Estonia).

OSA 2! Teekond Ukrainasse - ilusad naised, odav alkohol, sõjapiirkonnad.

Armastus esimesest silmapilgust on olemas - nagu ka nelja triibuga dressipükstes ja hambuni relvastatud mehed.
7. päev. Hirm on üle läinud
Hommik !!! Otsustan, et peaks hostelist lahkuma. Esmalt telefonid laadima, seejärel naudin tasuta kohvi ja suupisteid. Otsustan, et vaatan kähku ümbruse üle. Saan teate ühelt naiselt Donetskist, et saab mind majutada nii kaua, kui vaja. Kirja lõpus mainib ,et ma ei pruugi sinna linna pääseda , kui pole valitsuse luba. Sama rääkis ka hostelis asuv noormees. Olles nüüd hostelist väljas ka valges ei jää muud üle, kui enda üle naerda. Asume üsna suure peatee ääres kõrvuti jõega. Tundub, et sain eile kultuurishoki ja kakasin ennast täis. Sai lihtsalt valitud kõige hullem tee. Hirm on üle läinud, otsustan üheks päevaks veel jääda. Aga jah siiski on see erinev Kiievist ja ka muust Euroopast. Aga inimesed on sõbralikud. Päev kulgeb lihtsalt ringi kõmpides ja õhtu lõpeb traditsioonilise viinakokteiliga.
8.-10.päev. Öös on asju.
11:00 ja asun bussijaama otsima. Olen kolm tundi kõmpinud ja saan enda peale vihaseks, sest komps õlal on häirivalt raske. Pärast mitut tundi jalutamist leian bussijaama. Kuna mul on kohaliku keelega tõsiseid raskusi, märkan, et minu seljataha on tekkinud hulk inimesi ostmaks piletit. Lõpuks leidub üks kohalik paar, kes aitab sotid selgeks teha. Aga rõõmustada ei saa kahjuks! Saan teada , et bussiliiklust mingil teadmata põhjusel Donetski vahet lähipäevil ei ole. Olen otsustanud võtta suuna otse Krimmi ja kohalikud soovitavad osta pileti linna nimega Chonhar. Asub see Krimmi poolsaare alguses ja sõit sinna
kestab 9 tundi. Fucking seiklus. Seal asub piiripunkt ja peaks selguma minu saatus: kas pääsen keelatud riiki, mind saadetakse tagasi, saab minust piiririkkuja. Tegelikult oleks vist kõige hullem, kui jäetakse lihtsalt sinna. Jõuan kohale öösel 03:30. Seal ei tohiks kaarti vaadates midagi muud ka asuda. Natuke maad eemal peaks olema alev 1230 elanikuga. Pean tunnistama ,et peas käis ka korra mõte s***a see seiklus, lähen otse Odessase! Aga ei, mis seiklus see oleks kui kohe alla annan. Istun bussijaamas kell on 17.50 ja poole tunni pärast see algab. See on lihtsalt ajuvaba, kui ilusad naised siin on! Juttude järgi pidavat parimad olema Odessas, aga mina jumaldan neid juba siin.
KUI mul LUBATAKS kõik naised koju viia, kes silma jäävad siis muu maailm tõlgendaks seda, kui küüditamist. Sõit algab ja saab kohe väga meeldiva alguse . Mulle tutvustab ennast minu pinginaaber bussis. Tarja nimeks. Perekonnanimi tähendas tõlkes igatahes Kirss. Vapustav, kui armas ta on . Pärast paari lauset ja tapvat naeratust hakkan uskuma armastusse esimesest silmapilgust. Sõit bussis oleks võinud olla pikem. Oleksin nõus sinna bussi sisse kolima. Iga tema naeratus on siiani meeles, samuti liigutused ja attitude. LIHTSALT NII ARMAS. Õpetas mulle kohalikus keeles sõnu ja mina talle omakorda meie keeles ja jagas isegi oma toitu. Töötab ta joogaõpetajana. Pean tunnistama ,et vahepeal, kui ta magas, siis mina lihtsalt vaatasin teda. Nii loomulik ja armas. Piiripunkt Krimmiga on nagu mingis põgenike filmis, kus kõik visatakse keset ööd bussist saatuse hooleks. Edasi tuleb minna 5 km piiratud alas jala, ümber hulganisti sõdureid. Just seal vahepealses alas minu unelm ka otsa sai. Kui esimesest kontrollist rääkis mind tüdruk läbi, siis natuke maad edasi ühe tara juures minu seiklus lõppes. Kindel STOP ja oligi kõik. Kiired hüvastijätu-jutud, kallistused - ja juba meid eraldatigi. Mõlemapoolne huvi uuesti oli kohtuda ja sain ka kontakti.
Justkui filmis: On öö-kõrged prozektorid näitavad valgust igas suunas, ümberringi on automaatides sõdurid ja meid eraldatakse vastu meie tahtmist. Liikudes tagasi esimese tara suunas haarab mul õlast sõdurimaskis mees ja tema kõrval veel teinegi selline. Ma ei saanud aru mida nad ajavad, aga sain aru, et heas tujus nad pole. Mõni hetk hiljem võtavad mult telefoni küljest aku ja juhatavad mind esimese tarani. WTF. Akust savi, aga nüüd on kustunud kõik kontaktid. Koos akuga kadus ka lootus näha uuesti Tarjat. Seega üksi kest Krimmi ööd ja ei saa isegi pildistada. Buss jõudis ka varem, mis tähendab, et hommikuni on väga pikk aeg. 01:15 sisenen tanklasse. See on hetkel küll suletud, aga mul lubatakse seal olla, kui magama ei jää. Sees on üks mees töötaja ja Ukraina sõdur. Iga natukese aja tagant käivad seal sõdurid viina ostmas. Ma ei tea, mida nad seletavad aga iga kord näitab tanklas olev sõdur minule ja kõik naeravad. Ainuke millest ma aru sain oli, et lollakas . Umbes kaks tundi tundi hiljem istub sõdur minu kõrvale , pakub sihvkasid ja kukub lobisema. Mina lobisen vastu ilma, et üksteisest arugi saaks.
Tema naerab ja naeran ka siis igaks juhuks. Tankla-mees jagab natuke inglise keelt aga ei ole eriti jutukas. Küll aga palus kõik telefonid peidus hoida. Väidetavalt oli mõne päeva eest üks kodanik, kes seal tara juures telefoniga vehkis,elektrirelvaga maha võetud. Mõtlen, et elan pimeduse üle seal ja asun teele. Joon une peletamiseks ohtralt kohvi, et mitte magama jääda. On juba 04.45 hommikul ja piiril tärkab elu. Nagu maa alt ilmuvad välja tatarlased ja korralik äri pea mitte millestki läheb käima. Kohalikud teevad selgeks, et buss tagasi läheb 12 tunni pärast ja seda oli vastik kuulda. Seda on liiga palju mulle, sest unega on kohapeal passides raske võidelda. Komps selga ja asun ühes kindlas suunas teele. Oojaaaaaaaa! See tee on väga põnev. Olles tunde juba jalutanud kuulen kuidas keegi karjub turak-turak-turak, no ega ma rohkemasti aru saanud ka. Järsku märkan võsas maskeeritud ja mustaks värvitud sõdureid . Seisatan, et neid vaadata, aga tema jälle karjub ja viipab käega suunas, kuhu olin minemas. Veel mõned tunnid jalutamist ja jälle sama kisa. Sel hetkel ei ole jutt mõnest sõdurist, vaid tunnen, et olen keset sõjatandrit sattunud. Pikad kaevikud, kuulipildujad, betoonist punkrid, soomukid kõik erinevalt maskeeritud. Olles natuke jalutanud, jõuan kohta, kus pole enam tavalised sõdurid, vaid nelja triibuga adi-dressides relvastatud tüübid. Esimene hetk sellel rajal, kui on väike hirm. Kõnnin lihtsalt kiirga mööda ja õnneks mingit jama ei teki. Lõpuks leian bussipeatuse milles seisab üks vanem proua. Püüan talle kõiksugu liigutuste ja häälitsustega selgeks teha, mida mul vaja. Lõpuks ta häälitseb vastu “tšuhh-tšuhh!”. Olime lõpuks leidnud ühise keele. Tädi ei oota mitte bussi, vaid talle tuleb järgi auto. Punane Žiguli. Mees roolis oli nagu vana hea Valdur meile tuntud sarjast. Imelik, mida see tädi seal keset tühermaad tegi. Liigume edasi 35 km eemale asuvasse linna või pigem siiski külla. Minu ainuke lootus on jõuda linna nimega Kherson, sest sealt peaks saama paberi millega saab Krimmi siseneda. Tean, et Tarja asub linnas nimega Simferopol. Kuigi ta elab ja töötab seal, olid kõik ta sugulased siiski Dnipropetrovskis ja tema sõnul seal tsiviilidel ohtlik pole. Koht, kuhu tädike mind tõi, on väike aga rahvast on palju. Linn on väga puhas, aga hästi vanaaegne. Huvitav on see, et linnas on lisaks kirikule korralik mošee. Kõik inimesed kummardavad toda kullast hammastega tädi, justkui oleks ta siin külavanem või midagi. Raudtee on Ukrainas popp. Kuigi küla on tilluke, on raudteejaam hiiglaslik ja kullatud. Ja tundub , et olen pääsenud. Aga jama on see, et siit kaugliine ei välju. Tädi selgitab lõpuks välja, et bussiga peaks saama mulle sobivasse linna. Näitab mulle suuna kätte, et seal on maja, kus suurelt kiri autobussijaam. Bussini on vähe aega, aga ma ei suuda seda kuidagi leida. Viis minutit enne bussi teatab mulle üks kohalik taat, et jah see sama katusealune ongi bussijaam. Olen hämmingus, aga õnnelik . Mis eriti huvitav, et seal oli isegi wifi. Muljetavaldav.
Lõpuks peatub pisike buss, mis peaks viima Khersoni. Kell on 16.00. Buss peaks sõitma viis tundi, aga sõidab hoopis kaheksa. Buss on rahvast täis, aga minu pilgud on võitnud minust paar rida eespool istuv napis riides tütarlaps. Kuna buss on liialt täis ei julge magama jääda, et mitte asjadelt pilku lasta. Võitlus käib kõrvuti une ja januga. Ka kõht on tühi, aga kotis ainult küpsised, mis pole eriti head janukustutajad. Südaööks olen kohal. Aga kus? Igatahes mitte Khersonis.
Koht on küll sarnase nimega, aga mitte Kherson. Ühtegi majutus asutust ei suuda ka tuvastada. Märkamatult on jõudnud kätte uus päev ja mina jõlgun kuskil p***s oma spordikotiga. Nii tühi tunne on, et isegi paha tuju pole. Maandun mingisse kohvikusse, ilgelt nõukaaegne. Küsin härralt leti taga hotelli järele. Da-da-da! Ta jagab kiirelt mulle koordinaadid kätte, viibates käega, nagu peaks kaks korda paremale keerama ja olengi kohal.
Umbes kolm tundi hiljem olen keeranud kõikides võimalikest tänavatelt paremale ja vasakule, aga ei midagi. Otsustan sinna kohvikusse tagasi minna. Meenutab Uku kohvikut Pärnus, ainult natuke hullem. Seekord näitan nagu laps tehes käega liigutusi, et tahan kuskil magada. Mehike näitab mulle baari tagumises asuvat tugitooli. Super! Viskan ennast maha ja tunnen, et olen midagi saavutanud.
04.00 hommikul otsustan liikuma hakata. Esimene auto tuleb 06. 00 ja võtab ka kohe peale. Aga sõit kestab kõigest 15 minutit, sest härra keeras ära kuskile metsateele. Pilve tagant ilmuvad lõpuks esimesed päikesekiired. Mmmm mõnus. Tegelikult oli kraadide poolest ka enne soe aga mul oli küll. Ilmselt oli see magamatusest. Pärast tundi jalutamist võtab mind peale üks noor pere, kes viib mind peatusesse . Peatus on jälle keset tühermaad, aga ehk siit siis Kherson. Ainuke asi mida see noor pere unustas mainida või nad ei teadnud, oli see, et buss tuleb alles kolme ja poole tunni pärast. Milline loll! Ma ei ostnud kohvikust kaasa ka juua vaid ostsin ühe tee, mis muidugi nüüdseks ammu otsas. Otsustan edasi jalutada. 10: 45 tuleb buss, viipan käega. 18:20 olen Khersonis. Kuna asutused on kinni, valin kõige ilusama hotelli, et ehk seal targemad inimesed ja oskavad aidata. Härra teeb mõned kõned ja selgitab , et mulle vajaliku paberi hankimine võtab vähemalt 10päeva. Pomisen endamisi kõik vene keelsed roppused, mida tean. No tra mida ......... . Ei ole niiiiii. Aga on. Otsustan loobuda. Ajan Eestis asjad korda ja tulen uue tiiruga. Ei taha sellest linnast midagi teada enam. Otsustan, et võtan suuna Odessa poole. Kuna täna enam ühtegi bussi ei lähe ja esimene buss läheb kell neli hommikul, otsustan seni ringi kooserdada. Hostelit ei julgenud võtta kartes, et magan kella neljase bussi maha.

11.-13. päev. Paradiisi pole. Naised on siiski ilusad, nagu lubatud

Kõnnin vist juba magades.
Tee Odessani, kui see lõpuks algab, on jube. Tundub, nagu oleks bussijuhul jube kiire ja sõidustiil on ohtlik. Ei ole ainult nii, et ainult mind häirib - on juba mitmeid reisijaid, kes lärmi teinud tema sõidustiili pärast. Tegelikult on selline stiil siin igal pool. Olengi kohal kell on 08.00 hommikul. Ilm on ilus ja väljas on +27.  Ärritun, sest ootasin mingit Türgi kuurordi laadset kohta, aga bussijaam on täielik ghetto. Õnneks on bussijaamas wifi. Otsustan kompsu maha visata ja teha päeva esimese kohvi, millele järgneb kohe siider. No see oli lihtsalt sama hinnaga. Selgub, et ilusaim rajoon on 5,7 km kaugusel. Otsustan sinna jalutada. Teekond on ghettolik aga äge. Kuigi kohalikud on sõbralikud ja abivalmis. Tundub, et olen ainuke turist. Vähemalt selles rajoonis. Kuigi oodatud paradiisi pole, olen rahunenud ja rahul. Naised on siiski ilusad, nagu lubatud. Lõpuks jõuan hostelisse. Jällegi väga mõnus ja puhas. Hind viis eurot. Esimese asjana torman pesema. Soojale veele eelneb jääkülm karastus, et und peletada. Magamise asemel otsustan siiski minna linnaga tutvuma, et lahendada mõistatus, miks need turistid siia siiski tulevad. Külastan vanalinna ja teen mõned napsud. Siin lihtsalt peab väljas sööma ja jooma, kuna kõik on nii odav. Mis Eestist erinev on see, et viisakas on jätta siiski jotsi. Ei ole seda kahju teha. Peaasi, et seda kommet Eestisse kaasa ei vii. Linn on tore ja puha, aga mitte mulle. Kõik tundub kuidagi liiga paigas olevat. Kui telekast on jäänud mulje, et igal pool on ilus ja puhas, siis tegelikkus on turistide jaoks lihtsalt üks lapike. Ongi selline turistikas. Olles linnaga tutvunud jõuan tagasi hostelisse ja otsustan teha uinaku. Vaevu olen silma kinni saanud, kui tuba sajab rahvast täis. Tuba on mõeldud kuuele ja kõik on siin toas turistid. Kaks neiut Šveitsist, neiu ja noormees Ungarist ja üks noormees Prantsusmaalt. Teeme ka ühise plaani võtta poest odavad viinad, ennast täis juua ja homne päev elule alla anda :). Kõik kulgeb nagu plaanitud. Kõige huvitavam tegelane on too mees Prantsusmaal. Tema ei reisi niisama tühja. Nimelt on ta muusik, kes reisib ringi, et inspiratsiooni saada. Ta laulab ainult kohtadest, kus käib ja sellest, mida ta näeb. Hommikul on kõigil on paha olla ja suundume randa. Esmalt segavad neiud suurtesse Coca Cola pudelisse kaasa järgi jäänud viinakokteilid, et tuju ei langeks. Muusikul on kaasas pill, et tuju ei langeks. Sellises sumisevas toonis me ka järgmisse päeva jõudsime.

Teekond Ukrainasse - ilusad naised, odav alkohol, sõjapiirkonnad. I osa

Ulja seikleja teekond Tallinnast Ukrainat avastama, pea ideid täis ja taskud üsna tühjad.


1. päev. Sõit võib alata!
Päev algab asjade pakkimisega. Külastan parimat sõbrannat Sandrat. Krõbesaiad söödud, salajutud aetud, pakib Sandra mulle kaasa ka supi ja asun bussijaama liikuma. Enne bussile minekut teen veel kõne paarile väga tähtsale sõbrannale. Ah, et kuhu ma lähen? Kui Palestiinast õnnestus mul tagasi jõuda ja unistuste koht Iraak on hetkel liiga kaugel, olen võtnud suuna Ukrainasse. Ilusad naised, odav alkohol - aga peamine huvi on siiski sõjapiirkond. Lootus on külastada Krimmi poolsaart. Kell näitab täpselt 22:30, asukoht Tallinna bussijaam ja sõit võib alata. Tallinn-Vilnius. Nii umbes kaheksa tundi ja peaks kohal olema. Ja nii see seiklus algab.
2. päev. “Luksuslik” Vilnius ja Meistrite Liiga mäng Ukraina moodi
Hommik, kell on 06:42 ja asukohaks Vilniuse bussijaam. Pool tundi tagasi oli veel väga võimas vihm ja äike. Kartsin, et reis saab halva alguse, aga jaama jõudes oli kõik okei. Võtan suuna juba varasemast tuttava McDonaldsi poole, sest lend väljub alles 18.30. Ostan kohvi ja asun laua taga unistama. Järsku koputab keegi õlale ja kohmetun. Kõigest teenindaja! Tuletas meelde, et see koht ei ole magamiseks! 14.30 jõuan lennujaama. Esimese asjana broneerin endale invatualeti. Et ikka hambad pestud ja väike hooldus ka tehtud oleks. Seljakotiränduri jaoks on invatualett justkui luksuslik vannituba. Mõnus. Ongi pardale minek. Enne, kui peale saan, pean loovutama mõned Vana Tallinnad, mida liiast kaasa sai. Õnneks sain aknaaluse istme ja on vähemalt, mida vaadata. Olles 20 minutit õhus olnud, tuleb teade, et turbulentsi tõttu kahjuks toitu ei serveerita. Küll aga jagatakse tasuta kohvi ja pähkleid. Pähklid on perfektsed mu suveniirjoogi kõrvale. Mida oodata, ma ei tea. Kui kellegi käest midagi eelnevalt uurida tahtsin, tegid kõik reisi maha ja pidasid mind rumalaks. Olengi kohal…
Süda teeb natuke kiiremaid liigutusi ja sisse tuleb esimene imelik tunne. Kuhu lähen või kus ööbin - veel ei tea. Lennujaamast välja jalutades tekib tunne nagu oleksin sattunud Türki. Täiesti teistsugune kliima võrreldes sügisese Eestiga: väljas on 29 soojakraadi.
Ka raha soovitan vahetada Ukrainas, mitte Eestis, sest siin sind ei röövita.
Lennujaama ees peatus troll, mis viis viis üsnagi Maidani väljaku lähedale. Pileti hind vaid 12 euro senti! Lõpuks leian hosteli, öö hind oli 3,8 eurot. Hostel on üsna korralik ja personal meeldiv. Pool tundi hiljem olen juba saanud tuttavaks kohalikega, kes kutsuvad mu jalkat vaatama. Saades teada, et on meistrite liiga kohtumine kohaliku Dünamo ja Portugali FC Porto vahel, ei lase ma kaua kaubelda. Tunnen ennast nagu Green Steet Holiganis.
Liigume oma satsiga metroo suunas ja siis staadionile. Esimene asi, mis mul teha paluti, oli soetada midagi kohaliku klubi embleemiga. Probleemide vältimiseks.
Hetk hiljem leiab aset esimene kaklus. Tappa saab kohalik mees, kes fännide pahameeleks julges müüa Porto fännisalle. Politsei on ennast samuti näitamas. Kõik nurgad on täis patrulle, lisaks neid toetamas veel eriüksus. Külastada Meistrite Liiga mängu on olnud üks mu unistus ja see sai kuidagi ootamatult teoks. Pilet mängule oli vaid seitse eurot. Eesti amatööride liiga peaks oma piletihindu häbenema.
Olen nagu väike laps, naeran ja tunnen ennast koduselt. Et massi paremini sulanduda ( 75 000 inimest) laulan fännidega kaasa. Laulan küll nii neile kui ka endale arusaamatus keeles aga see polegi ju tähtis! Tähtis on feeling! Õhtu lõpeb hosteli eest baaris. Kõik šotid 99 senti.

3.-5 päev. Kohting Jelenaga

Just nii nagu lõppes eelmise päeva kirjeldus, see päev lõppeski. Leian uue hosteli. Hind uues kohas 3,1 eurot ja asukoht Maidanile, ukrainlaste Iseseisvuse väljakule, lähemal.
Ilmad on müstilised. Kodune vihm ja külm on asendunud kraadidega üle 30.
Tagged.com on portaal, kus kunagi alustasin pokkeri mängimist. Ühtlasi on see ka natuke selline Facebooki-laadne värk. Kirjutan seal ühele kohalikule tüdrukule Jelenale, et ta välja kutsuda. Kaks tundi hiljem ongi juba kokku lepitud, et järgmisel päeval kell kümme Maidanil. Juhhei!
Hinnad on madalad: suits 90 senti ja liiter viina 2.90.
Hommik!!! Jelena viib mind enda lemmikkohvikusse kohvile ja koogile. Tegelikult mulle väga magusad koogid ei meeldi, aga ta on nii ilus, et söön neid kaks.

Hiljem jalutame lihtsalt ja ta näitab mulle linna, räägib ajaloost. Õhtupoole viib Jelena mind ühte parki minu hosteli lähedal. Just lihtsalt parki, kus istuvad noored ja vanad läbisegi ja lihtsalt kudrutavad, tänavamuusikud mängivad. Park on suur ja rahvast palju. Tegemist on kohvipargiga. Kõik nurgad on täis Naksitralli-autosid ja nendega kaasas tõelised spetsialistid kohvi valmistamas. Vapustav, ei päriselt. Mina olen kohvisõltlane ja, kui see peaks mingil põhjusel hommikul ära jääma on sitasti. Isegi Itaalias ma pole nii head kohvi saanud, kui siin. Alkohol on odav ja kättesaadav aga inimesed joovad kohvi. Aga meil Eestis blokitakse ja ajatakse mingit s***a. Hiljem saadab Jelena veel sõnumi , et tegi meile homseks plaani. Väidetavalt ta ise töötab tõlgina.

Pärast hommikusööki suundume linna. Külastame kirikuid ja lõpuks viib mind muuseumi. Õhtul läheme ühte türklaste vesipiibu paari. Piip toodi lauda aga teenindaja ei lahku. Tegin väikese smaili ja ütlesin eestlase kombel tuimalt tänx. Natuke aega hiljem tuli uus töötaja uue piibuga. Kord on siin karm . Kui teenindajale otsa ei vaata ja smaili pole siis mitte ei taheta jotsi vaid arvatakse, et pole piibuga rahul. Iga 10 minuti tagant tuuakse piibule tasuta uus kraam ja jotsi asemel oodatakse kiitust. Hiljem jalutame jõe äärde kuna plaani pole. Tee läheb väga imelikust kohast läbi metsa ja ja peas mõte, et kas saan peksa kuskil nagu juhtus minuga Prahas. Aga lõpuks jõuame mingi maja äärde jõe ääres. Tundub selline tagasihoidlik aga sisspääsemiseks oli vaja Jelena tutvusi. Uks avaneb ja meid tuleb juhendama mustas pintsakus mees. Juhatades meid mööda koridore ja ruume aina edasi. Üks luksuslikum, kui teine. Nagu filmis. Kõik luksuslik ja iga laua kohta on oma teenindaja ja kõhutantsija. Söögiks šašlõkk ja kala mida ma vihkan aga täna olen nõus proovima. Koht kuulub taas türklastele. Õhtu kulgeb ilusalt ja loogiselt. Lõpetame hilistel hommikutundidel. Tagasi ei hoidnud võtsime kõike mida tahtsime sealhulgas ka alkoholi ja arve oli hommikuks kahele kokku vaid 45 eurot.

6. päev. Dnipropetrovsk – 1,1 miljonit inimest ning surnud ja elus loomad kõikjal

Ongi Kiievi ilusa eluga kõik. Plaanitud ühe päevane seiklus venis üsna pikaks. Edasi ootab 6h ja 650 km rongisõitu linna nimega Dnipropetrovsk. Rongid on mugavad. Eesti rahariisujad peaks enne teistes riikides natuke ringi vaatama, kui hakkad mingit kallist s***a kokku vedama meile.
Kell on 20:30 ja olengi kohal. Suuruselt Ukraina kolmas linn nii umbes 1,1 miljonit inimesega. Broneeritud on hostel hinnaga 5 eurot mis bookingu andmetel peaks olema kohe nurga taga. AGA EI! Enne seda lubatud nurgatagust on ca 4 km ja veel 100 nurgatagust. Vaatepilt on kole.´´ 200% erinev , kui see mis oli Kiievis. Surnud ja elus loomad kõikjal. Jalge all on foorumites lubatud kole tee ja kõik muu meenutab Venemaad mida olen näinud telekas. Kuna telefoni aku hakkab kohe lõppema ja netti ei õnnestu kuskil saada võtan suuna hostelile mis sai valitud. Teekond sinna on kogu tee ulatuse 100% pime. Tee ääres on suured ja väga suured majad mille ees asetsevatest võpsikutest kostub aeg-ajalt kahtlast heli. Nurkadel vedelevad noortekambad ja tee ei meeldi üldse. Panen rahakoti käisesse ja valmistun selleks , kui peaks tulema jama. Lõpuks leian hosteli ja tunnen suurt kergendust. Hostel on tehtud keldrikorrusele, aga väga hubane ja personal sõbralik. Minuga samas toas on siin ülikoolis õppiv kaunitar ja minuvanune noormees Donetskist. Donetsk on ka minu järgmine peatus. Hiljem teeme koos mõned õlled. Mind peetakse lolliks, et nii üksi siin jändan. Tüdruku elu on nagu ühe noore elu ikka, noormees aga tuli siia sõja pärast ja otsib oma perele kodu ja tööd.